Kuidas valmistada kodus veiserasva nahale (ja millal see pole vaeva väärt)

Nahale mõeldud veiserasva valmistamine algab neerurasva – looma neerude ümber paikneva tihke rasva – sulatamisest siledaks kosmeetiliseks rasvaks, mida saab kanda nahale eraldi või kasutada palsami valmistamiseks. Põhijoontes on sulatamine lihtne: puhasta neerurasv, sulata see aeglaselt madalal kuumusel, kurna tahked osad välja ning lase rasval enne hoiulepanekut jahtuda ja tahkuda. Enamikus retseptides jäetakse mainimata, kui palju võib kodune partii varieeruda. Värvus, lõhn ja säilivusaeg sõltuvad sellest, kui hoolikalt iga partii puhastati, sulatati ja kurnati, ning üks ülekuumenenud pann võib terve pärastlõuna töö rikkuda. Selles juhendis käime läbi tegelikud tööetapid, kohad, kus võib midagi valesti minna, ja selle, kuidas ausalt hinnata, kas ise tegemist tasub korrata.

• Neerurasva sulatamisel saab puhtama tulemuse kui tavalisest lihalõikusrasvast, sest kurnamisel tuleb eemaldada vähem sidekude ja verd.
• Rasva kahvatu värvuse ja maheda lõhna säilitab õrn podisemine, mitte hoogne keemine.
• Niiskus märjast purgist või märgadelt sõrmedelt lühendab säilivusaega kiiremini kui riiulil seismine.
• Kahvatum ja mahedama lõhnaga partii ei tõesta, et see sobib tundlikule või aknele kalduvale nahale; see on puhtusest eraldi küsimus.

Mida „veiserasva valmistamine“ tegelikult tähendab

Neerurasv on neerude ja nimme ümber paiknev kõva ja murenev rasv, mitte steigi või prae küljest lõigatav pehmem rasv. Selle sulamistemperatuur on kõrgem ja selles on vähem kelmeid, mistõttu sulatamisel saadakse puhtam ja mahedama lõhnaga rasv kui mujalt looma kehalt saadud rasvast. Kui lihunik ulatab sulle koti, millel on lihtsalt silt „veiseliha rasv“, küsi, kas tegemist on konkreetselt neerurasvaga; sulatamisetapid on mõlemal juhul samad, kuid algmaterjal mõjutab seda, kui palju tuleb partiid puhastada ja kurnata.

Rohusöödetud ja teraviljaga söödetud veiste neerurasv sulatatakse samal viisil, kuid algmaterjal pole neil täpselt ühesugune. Rohusöödetud veiste neerurasval on tavaliselt tugevam ja selgelt „veiselihasem“ lõhn ning looma toidus sisalduvate karotenoidide tõttu sügavam kollane toon, samas kui teraviljaga söödetud veiste neerurasv on tavaliselt kahvatum ja mahedam. Kumbki erinevus ei muuda nahal toimuva põhilist keemiat pärast rasva sulatamist: rasv jääb naha pinnale mehaanilise, oklusiivse kihina, mis aeglustab vee aurustumist naha pindmisest kihist, täites sama ülesannet nagu vaseliin, lanoliin või sheavõi. Lähemalt sellest, mida tõendid tegelikult toetavad ja mida mitte, saad lugeda meie ülevaatest selle kohta, mida tõendid tegelikult näitavad veiserasva kasutamise kohta nahal.

Neerurasva leiab tavaliselt kõige lihtsamini lihaletist, kus töödeldakse terveid loomi, otse müüvast talust või mõnikord ka hästi varustatud toidupoe lihaletist, vahel veiserasva või „leherasva“ sildi alt. See on odav ja sageli saab seda küsida ka siis, kui see pole müügil väljas, sest paljud lihunikud panevad selle kõrvalsaadusena kõrvale.

Sulatamine samm-sammult

Alljärgnevas meetodis kasutatakse rasva sulatamist koos veega, mis on esimeseks katsetuseks andestavam viis kui rasva sulatamine tühjas potis ilma veeta.

Neerurasva puhastamine ja ettevalmistamine

Enne alustamist lõika ära nahk, kelmed ja küljes olev liha; need osad lähevad kõige tõenäolisemalt kõrbema ning annavad valmis rasvale kõrvalmaitse. Lõika või haki puhastatud neerurasv väikesteks, ligikaudu ühesuurusteks tükkideks, et see sulaks ühtlaselt. Tükkide leotamine enne sulatamist mõne tunni jooksul jäävees muudab rasva valgemaks ja loputab välja verejäägid, suurendades tõenäosust saada puhas ja kahvatu tulemus, mitte hägune või roosaka varjundiga partii.

Rasva sulatamine veega või ilma pliidil või aeglases keetjas

Veeta sulatamine tähendab, et tükeldatud neerurasv sulatatakse otse tühjas potis või aeglases keetjas. Veega sulatamisel lisatakse potti koos rasvaga väike kogus vett; see aitab kuumusel tükkide ümber ühtlaselt levida ja vähendab kõrbemise ohtu, kui rasv on poti põhjas veel tahke. Mõlemad meetodid sobivad pliidil võimalikult madalal kuumusel või aeglases keetjas madalal seadistusel; veega sulatamisel aurustub vesi rasva sulades lihtsalt ära ning järele jääv nahk ja sidekude eralduvad nähtavate kõrnetena. Hoia kogu aeg kuumus vaevu podisemiseni. Kõrgem kuumus kiirendab protsessi, kuid muudab ka rasva tumedamaks ning küpsetab rasva sisse maitseid ja lõhnu, mida aeglane ja õrn sulatamine aitab vältida.

Kurnamine ja jahutamine

Kui tükkidest on rasv välja sulanud ning kõrned on pruunistunud ja põhja vajunud, kurna vedel rasv läbi marli kuumakindlasse klaas- või metallnõusse; plast võib kuumuse käes deformeeruda või sulada. Lase rasval segamata jahtuda, kuni see tahkub. Tahkumisel vajub tavaliselt osa tahkeid osakesi põhja; kraabi need ära, kui rasv on tahke. Puhtama tulemuse saamiseks võid kurnatud rasva uuesti sulatada, lasta sellel taas settida ja korrata kurnamist, kuni pinnale tekib vähe vahtu või ei teki seda üldse, kuid iga kord kulub selleks aega ja väike kogus rasva läheb kaotsi.

Miks tulemus pole nii ühtlane, nagu retsepti põhjal arvata võiks

Igas retseptis kirjeldatakse samu väheseid tööetappe, kuid kaks sama juhendi järgi tegutsevat inimest või isegi sama inimene kahel erineval nädalavahetusel saavad harva täpselt ühesuguse tulemuse. Lõplikku värvust ja läbipaistvust mõjutavad nii see, kui palju vahtu ära riisutakse, kui kannatlikult kurnamist korratakse, kui ka see, kui ühtlaselt püsib kuumus podisemisel. Seetõttu varieeruvad lõhn ja välimus partiiti tõepoolest ka siis, kui meetodit täpselt järgiti.

Rasval säilib ka lähtematerjaliks olnud neerurasva algne, nõrk kuni märgatav loomne lõhn ning koduse partii lõhna pole võimalik varjata ega reguleerida nii, nagu saab teha formuleeritud kosmeetikatootega. Põhjalikumalt sulatatud ja kurnatud partii on tavaliselt mahedama lõhnaga, kuid „mahedam“ näitab üksnes lõhna tugevuse erinevust, mitte ei taga, et lõhna üldse pole.

Niiskus on teine tegur, mida enamik retsepte piisavalt ei rõhuta. Märg lusikas, pärast pesemist täielikult kuivatamata purk või kasutamise ajal otse purki pistetud sõrmed lisavad vett tootesse, mis koosneb muidu ainult rasvast. Just see vesi lühendab säilivusaega ja soodustab riknemist rohkem kui üksnes riiulil seismine. Lõpuks võib üks hetk tähelepanematust liiga kõrgel kuumusel terve partii kõrvetada ning kõrbenud partiid ei saa uuesti sulatamisega päästa; kõrbenud maitse ja lõhn on rasva sisse juba küpsenud. Kui ühtlane tulemus on sulle olulisem kui ise valmistamise protsess, selgitab meie juhend veiserasvapalsami valimiseks ja selle kohta, mida „rohusöödetud“ tegelikult tähendab, mida juba sulatatud variandi puhul tähele panna.

Säilitamine ja riknenud partii äratundmine

Õhukindlas anumas, valguse ja kuumuse eest kaitstult säilib kodus sulatatud veiserasv külmkapis üldjuhul umbes aasta ja sügavkülmas umbes kaks aastat. Need ajavahemikud eeldavad puhast ja korralikult kurnatud partiid ning kuiva käitlemist; suurema jääkniiskuse või lisanditega partii ei pruugi nende tähtaegadeni säilida. Võta rasva kuiva lusika või puhaste kuivade sõrmedega, mitte märgade kätega purki pistes, ja sulge anum kohe uuesti, selle asemel et jätta see tööpinnale avatuks.

Usalda kuupäeva asemel oma meeli. Hapu või muul viisil „riknenud“ lõhn, värvuse muutumine algsest kahvatukollasest kuni sügavkollaseni ulatuvast vahemikust väljapoole või nähtav hallitus tähendab, et partii tuleb ära visata, mitte puhtaks kraapida ja uuesti kasutada. See on kosmeetilise hügieeni, mitte toiduohutuse küsimus, sest siin kirjeldatud veiserasv on mõeldud nahale, mitte söömiseks, kuid algpõhjus on sama: niiskust või saastet endasse imanud rasv laguneb ning seda ei tohiks enam näole kanda.

Kas teine sulatuskord on lisavaeva väärt?

Teisel kurnamis- ja jahutamiskorral sulatad juba kurnatud rasva uuesti, lased sel taas settida ja riisud pinnalt veel kord. Tavaliselt eemaldab see veidi rohkem esimesest korrast alles jäänud peent setet ning võib lõhna veel pisut mahedamaks muuta. Selle hinnaks on aeg ja iga kordamisega kaasnev väike rasvakadu, seega sõltub selle sammu mõttekus sellest, kui oluline on sulle lõhn ja läbipaistvus partiis, mis läheb näole, mitte toiduvalmistamiseks.

Mis tahes tulemuse korral katseta kodus sulatatud partiid väikesel nahapiirkonnal, näiteks käsivarre siseküljel, ning oota päev või paar, enne kui kasutad seda laiemalt – täpselt nii, nagu teeksid iga uue nahahooldustootega. Kahvatum värvus või mahedam lõhn pärast teist sulatamist näitab, et rasv on puhtam ja kannab väiksema tõenäosusega lõhna edasi; see ei näita, kas rasv sinu nahale sobib või kas see tõenäoliselt poore ummistab. Sellele vastamine eeldab koostise ja nahatüübi kohta täpsemat teavet, kui visuaalne kontroll võimaldab, ning seda käsitleme eraldi ülevaates selle kohta, kas veiserasv ummistab poore.

Millal pole segadus ja vaev seda väärt

Veiserasva kodus sulatamine toimib tõepoolest ning ülalkirjeldatud sammudega saad kasutuskõlbliku tulemuse. Ausalt tuleb rääkida ka päris kompromissidest: köök lõhnab pärastlõuna jagu sulatatud rasva järele, pliiti tuleb jälgida, mitte omapead jätta, ning valmistoote lõhn ja läbipaistvus muutuvad partiiti olenevalt sellest, kuidas sulatamine õnnestus. Ükski neist asjaoludest ei tee ise valmistatud veiserasvast halba valikut; need tähendavad, et valik nõuab lisaks koostisosade maksumusele päriselt aega ja tähelepanu.

Neile, kes on ühe partii valmis teinud, kaalunud lõhna ja ebaühtlase tulemuse saadud tulemusega kõrvuti ning otsustanud, et protsessi pole mõtet korrata, tähendab puhastatud ja juba sulatatud variant, et pole vaja hankimise, kurnamise ega arvamisega tegeleda. See ei muuda veiserasva millekski, mida see pole: nahal toimib see mehaanilise, oklusiivse niisutajana, mitte ravivahendina, olenemata sellest, kas kasutad kodus sulatatud või puhastatud varianti. Kui kasutad juba paikset minoksidiili sisaldavat toodet, ära kanna veiserasvapalsamit selle piirkondade peale, mida sellega töötled, sest on teada, et oklusiivsed ained suurendavad samale kohale kandes minoksidiili imendumist naha kaudu. Kui sul on purk olemas, olgu rasv kodus sulatatud või muul viisil valmistatud, selgitab meie juhend veiserasvapalsami näol kasutamise kohta, kui palju seda kasutada ja kuhu see nahahooldusrutiinis teiste sammude kõrvale sobib.