Kas veiserasv vähendab kortse? Mida tõendid näitavad

Veiserasv võib muuta kuiva ja veetustunud naha ajutiselt siledamaks, sest see lukustab nahas juba oleva vee. See ei ole sama mis kortsude vähendamine retinoidi toimel. Naha pinnal olev rasv ei saa kuidagi jõuda sügavamal pärisnahas asuvate kollageeni tootvate rakkudeni, seega ei saa see muuta enamiku kortsude struktuurset põhjust. Internetis levivad „enne ja pärast” fotod näitavad enamasti kuiva nahka, mida on uuesti niisutatud ja millele on kaitsev kiht peale kantud, mitte struktuurselt siledamaks muutunud kortse.

• Veiserasv toimib oklusiivse ainena: see aeglustab nahas juba oleva vee aurustumist, nagu ka vaseliin, lanoliin ja sheavõi.
• See kaitsev toime võib muuta peened, veetustumisest tingitud jooned ajutiselt vähem märgatavaks, kuid puudub toimemehhanism, mille kaudu pinnale kantud rasv muudaks sügavamate kortsude taga olevat kollageeni ja elastiini struktuuri.
• Väide, et veiserasv on „põhimõtteliselt sama mis rasu”, liialdab: rasust moodustavad ligikaudu veerandi vahastrid ja kümnendiku skvaleen, veiserasv ei sisalda kumbagi.
• Retinoidid, näiteks tretinoiin, mõjutavad otseselt kollageeni tootmist ning randomiseeritud uuringutes on järjepideva kasutamise korral mõõdetud peente ja sügavate kortsude tegelikku paranemist.

Mida veiserasv nahal tegelikult teeb

Sulatatud veiserasv koosneb peamiselt oleiin-, palmitiin- ja steariinhappe triglütseriididest ning sisaldab väikestes kogustes rasvlahustuvaid A-, D-, E- ja K-vitamiine. Nahal toimib see mehaaniliselt, mitte bioloogiliselt: see jääb pinnale kaitsekihina ja aeglustab naha pindmises kihis juba oleva vee aurustumist. Sama teevad vaseliin, lanoliin ja sheavõi; veiserasv saab selle ülesandega üsna hästi hakkama, ehkki mitte täpselt samamoodi. Juba 5% kontsentratsiooniga vaseliin vähendab veekadu läbi naha rohkem kui 98%, samas kui lanoliin, mineraalõli ja silikoonid vähendavad seda tavaliselt ligikaudu 20–30% (allikas: Niisutajate roll eri tüüpi dermatiidi leevendamisel). Veiserasv kuulub samasse oklusiivsete rasvade rühma.

Selles pole midagi vaieldavat ja see ei tõenda kuidagi vananemisvastast toimet. Vee nahka lukustamine on lipiidide keemia põhivõte, millest on abi siis, kui nahk on tõesti kuiv, ning seda tuleks hoida lahus mis tahes konkreetsest väitest kortsude kohta.

Miks vee nahas hoidmine pole sama mis kortsude vähendamine

Veetustumisest tekkinud peened jooned näevad pärast naha uuesti niisutamist ja kaitsekihiga katmist tõepoolest siledamad välja ning see toime on päriselt nähtav seni, kuni vesi nahas püsib. Segadus tekib siis, kui seda ajutist naha pringistumist kirjeldatakse „kortsude vähendamisena” samas tähenduses nagu päikesekahjustusest või vanusega seotud struktuurimuutustest tingitud kortsude puhul.

Fotovananemisest tingitud kortsud tekivad pärisnaha sügavamates kihtides oleva kollageeni ja elastiini vähenemise ning naha tugikiudude organiseerituse muutumise tõttu. Pinnakihi veesisaldus mängib selles vaid väikest rolli. Oklusiivne rasv ei pääse sellesse nahakihti: see jääb nahapinnale ega mõjuta kollageeni tootmist ei üht- ega teistpidi. Ausalt öeldes tuleb eristada toimet „nahk näeb täna siledam välja”, mida veiserasv võib kuival nahal päriselt saavutada, ja toimet „nahk on kuude pärast struktuurselt teistsugune”, milleks on vaja midagi, mis mõjutab kollageeni tootvaid rakke.

Vaatame väidet „veiserasv on põhimõtteliselt sama mis rasu” lähemalt

Veiserasva nahale kasulikkuse ühe levinud põhjenduse järgi sarnaneb see bioloogiliselt inimese rasuga, mistõttu nahk peaks selle justkui „oma omaks tundma”. Koostis seda väidet ei toeta. Inimese rasu peamiste koostisosade hulka kuuluvad triglütseriidide kõrval skvaleen ja vahamonoestrid (allikas: Lipiidid ning naha läbilaskvus- ja antimikroobsed barjäärid). Veiserasv seevastu koosneb sisuliselt vaid oleiin-, palmitiin- ja steariinhappe triglütseriididest ning selles puuduvad nii skvaleen kui ka vahastrid, mis moodustavad suure osa rasu koostisest.

Mõlemad on rasvad, mis jäävad nahale, ja see sarnasus on tõeline. Kuid „sarnane selle poolest, et on rasv” on palju nõrgem väide kui „bioloogiliselt sarnane rasuga” ning just viimast korratakse enamikus veiserasva reklaamides. Mõistlik on seda võtta nii: tegemist on korraliku oklusiivse rasvaga, millel on pikk kasutuslugu, mitte ainega, mida nahk peab enda eritisega samaväärseks.

Mis aitab kortsude puhul tõendatult: retinoidid

Kui eesmärk on kortsudele suunatud toime, on retinoidid see koostisosade rühm, millel on tõeline toimemehhanism ja uuringuandmed. Need toimivad retinoehappe retseptorite kaudu, suurendades I tüüpi prokollageeni tootmist ja blokeerides ensüüme (maatriksi metalloproteinaase), mis lagundavad kollageeni pärast UV-kiirgusega kokkupuudet. Enam kui 1300 patsiendiga randomiseeritud kontrollitud uuringute süstemaatilises ülevaates leiti, et tretinoiin parandas mõõdetavalt nii peeneid kui ka sügavaid kortse ning paksendas epidermist (allikas: Tretinoiin fotokahjustusega näonahale: süstemaatiline ülevaade).

See on olemuslikult teistsugune toime kui naha pinnal oleva rasva oma. See võtab ka aega: retinoidide mõju kortsudele kujuneb järjepideval kasutamisel kuude jooksul, mitte üleöö. Lugejad, kes soovivad selle ajakava kohta üksikasju, saavad vaadata eraldi artiklit selle kohta, kui kaua kulub retinoolil kortsude puhul tulemuste näitamiseks.

Millal on veiserasvapalsam siiski hea valik

See kõik ei tähenda, et veiserasvapalsam oleks halb valik; see lihtsalt piiritleb, millal see omal kohal on. Tugevalt oklusiivne toode tasub kasutusele võtta siis, kui nahk on päriselt kuiv ja kiskuv, mitte siis, kui see on juba mugavustundes ja tavapäraselt niisutatud. Sellist olukorda tuleb sageli ette inimestel, kes kasutavad kuivatavaid paikseid ravimeetodeid, ning kõigil, kes viibivad külma ja madala õhuniiskusega ilmaga, mil nahabarjäär on tavalisest suurema koormuse all. Lugejad, kes kaaluvad, kas nende nahk on tõesti sellesse seisundisse jõudnud ja kuidas sellist palsamit liialdamata peale kanda, saavad vaadata praktilist juhendit veiserasvapalsami näonahale kasutamise kohta. Neile, kes kaaluvad veiserasva ja muid võimalusi üldiseks nahahoolduseks, mitte ainult kortsude seisukohalt, võib kasulik olla ka ülevaatlikum käsitlus sellest, mida veiserasv nahaga teeb.

Üht hoiatust tasub lühidalt mainida, mitte siin põhjalikult selgitada: rasked oklusiivsed rasvad võivad olla aknele kalduval või rasusel nahal komedogeensemad. Seda märgib ka Tuftsi ülikooli meditsiinikooli tsiteeritud dermatoloog, kes kinnitab ühtlasi, et veiserasv tõepoolest niisutab nahka, kuid lisab, et puuduvad tõendid retinooliga sarnase kortse vähendava toime kohta (allikas: Mis värk veiserasvaga on?). Pooride ummistumise küsimust käsitletakse põhjalikult eraldi artiklis selle kohta, kas veiserasv ummistab poore.

Palsam ja retinoid ei konkureeri sama ülesande pärast

Õigesti vaadates ei võistle veiserasvapalsam ja retinoolikreem rutiinis sama koha pärast. Üks lukustab nahka niiskuse, mis seal juba olemas on; teine mõjutab aja jooksul kollageeni uuenemist. Kui nahk on päriselt kuiv ja kiskuv, on niiskuse lukustamine endiselt oluline ning raskem palsam on selleks mõistlik valik. Kui soovitakse tegeleda ka kortsude struktuurse poolega, on selleks vaja koostisosa, mille taga on tõelised uuringutõendid, ning seda tuleb kuude jooksul järjepidevalt kasutada – mitte loota sellele, milline oklusiivne toode ööseks naha pinnale satub.

Kokkuvõtteks

Veiserasv on tõeline oklusiivne aine, mis võib vett nahas hoides muuta kuiva ja veetustumisest tingitud jooned ajutiselt vähem märgatavaks. See ei ole struktuurse vananemisvastase toimega koostisosa, see ei ole bioloogiliselt samaväärne rasuga ning sellelt ei tohiks oodata retinoidi toimet. Kui hinnata seda turundusväidete asemel nende omaduste põhjal, on see mõistlik, ehkki piiratud kasutusvõimalustega vahend tõeliselt kuiva naha jaoks ning võib kasutada seda koos retinoolitootega, mitte selle asemel.